Rahvapila kõneleb, kuidas Stalini kabinetist karanud välja tulivihane marssal Žukov ja pomisenud: “Kurradi vunts!”

Beria sammunud kärmelt ligi. Hakanud närviliselt pärima: “Mida endale lubate? Keda silmas peate!”

Seepääle kostnud juba selgema meelega Žukov: “Hitlerit muidugi!

Aga teie?”

See lugu kajastab ilmekalt paljude lugejate reaktsiooni pealkirjale. Ehk teisisõnu, küsimus on just selles, keda me Vanemuise ja venelaste all silmas peame!

Vanemuisega on lihtsam. Laulusalm seletab:

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
Kord istus maha sööma,
Siis Vanemuine murumaal
Läks kandlelugu lööma.

Sealt saivad lind ja lehepuu
Ja loomad laululugu,
Siis laulis mets ja meresuu
Ja Eesti rahva sugu.

Siin on läbi lillede öeldud palju rohkem, kui esialgu paistab. Iga sõna lausa pakatab teadmise õiest. “Kungla rahvas” tähendab valitseja-rahvast, isandaid. Läti keeles kung ‘härra’. See on ka esimene viide, et tegevus toimub liivikeelsel Kuramaal. Laul ise on eestikeelne, rahva nimetus lätikeelne.

Teine viide on “lehepuu”, mis märgib vähe soojemat lõunapoolset asuala.

“Kord istus” on minevikuvorm – “kuldne aeg”, kunagiste meite isandate ajastu on kahjuks möödas.

“Kandlelugu” pole pelgalt pillikeelte näppimine, vaid salmi esirea kordus. See tähendab, et valitseja kandis teateid ette ja kogu “rahvas” kuulas.

Sama motiiv on vene bõliinas, kus pärast “valgesilmalistelt tšuudidelt” maksude sissenõudmist saabus Kiievisse vägilane Dobrõnja. Aastaid kestnud äraoleku järel oli ta esiotsa võõras. Ema tundis mehemüraka sünnimärgi järgi ära ning “riietas roheliste saapakeste ja sooblinahast kasukaga”. Siis andis kandle kätte.

Teisisõnu, tegu oli sünnilt ülikuga, keda lähikondsed pealikuna tunnustasid. Pärast pikka äraolekut hakkas ta naastes taas korraldusi jagama, oma korda looma.

Edasi jutustab bõliina: “Lõi mängumees helisevatele keeltele, alustas laulu… Tema hääl voolab kui jõgi, kord suliseb kui ojake, kord kärgib kui kõu…”

Lõpuks “häbi hakkas vürstil ja vürstinnal, ei julge nad silmigi Dobrõnja poole tõsta.”  

Tegelikkuses oli too kanneldaja vürst Vladimiri sõjapealik Dobrõnja Drevljanski, kes pärast kolmeaastast Rootsis redutamist ja jõudude kogumist suundus läbi Eesti Peipsi taha, vallutas seal kaksteist vürstiriiki ja ühendas kokku Suur-Veneks.

Seega, Vanemuine oli kuningas. Kus?

“Meresuu” paigas loomulikult! Täpsemalt, tegu on Väina jõe suudme ja kogu kurelaste ja liivlaste asuala, tõenäoliselt kogu Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa valitsejaga. Vanemuine = Väinamöine. Läti keeles muiža ‘mõis’ ehk siis Vanemuise näol on tegemist “Väina mõisnikuga”, keda kuulas “eesti rahva sugu”.  

Eelneva seletuse valgusel saab ilmsiks “Kalevipoja” algussalmi hoopis sügavam tähendus:

Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.

Aga venelased, kas nemad ka kandlelugu kuulasid?

Ja kuidas veel! Soome ajaloolane ja filosoofiadoktor Matti Klinge kirjutab läänemeresoome keelt rääkivatest hõimudest, kes moodustasid kogu Läänemerd hõlmava ja ümberkaudseid maid ühendava võimuliidu.

Need olidki venelased ehk vennad, vennid, fennid, vendid, veneedid, kes kõnelesid eestlastele arusaavat keelt. Venelased sõitsid venedel ehk laevadel ja olid mererahvas.

Meie naabrid Peipsi tagant pärinevad sisemaa, mitte vete avarustest. Alles Peeter I raius neile akna Euroopasse (loe: merele).

Üleskirjutatud laulusalm kõnetab samu tegelasi eri nimetustega:

Venelane, väinölane,
Sinisaabas saarlane
Kerikinga karjalane. 

Rostocki ajaloolane Albert Krantz on 1517 kirja pannud oma kaasaega silmas pidades, et vendide muistse võimsa riigi keel on veel elus, seda keelt räägivad eestlased. Selle riigi linnade hulka kuulusid kunagi ka Hamburg, Lüübek ja Rostock. Just vendide linna Lüübeki õigus laienes hilisemale hansaliidule, mis aimas järele varemalt toiminud vene-vendade liitu. Mõiste vere-vend tähendab vandeseltslasi. Sõna vend-venna on suguluses sõnaga vanne-vande.

Rootsi vapi kolmkroon kujutab kõrvuti Sveamaad ja Götamaad ning allpool vendidemaad Finlandi (Soomet). Sealjuures peeti vendidemaad “ilusamaks ja rõõmsamaks” ning ka viljakamaks. 19. sajandil oli Rootsi kuninga ihukaitse eliitväes nii svea, göta kui ka vendi väeüksus. Kui Ivan Groznõi pöördus Rootsi Johan III poole, sisaldus tiitlis “svealaste, götalaste, vendide kuningas”. Näiteid on väga palju.

Vennikeste-vendide-venelaste  pühaks puuks oli pärn, mis kajastub merelinnade Pärnu ja Liepaja (läti liepa ‘pärn’) nimedes.

Ka linnanimi Ventspils (Venta jõe järgi) on samatüveline kui sõna vend-vene.

Jõge mööda ülesvoolu sõites jõuame hansalinna Kuldiga (saksa Goldingen), mis kohe meenutab eestlaste metssea ehk kuldi kultust.

Eesti vandesõnad on ikka sea ümber käinud. Täna kõneleme “siga-lahe”, “sea moodi vedama”, “sigatsema”. Seapraad on kui pidusöök. Kust see kõik küll välja ujub?

Koiva jõge pidi sisemaale minnes leiame aga vene-vendade linna Võnnu-Venno (saksapäraselt Venden). Võnnu on ka Peipsi äärne vald.

Mõiste venelane-väinalane teisendumine tulenes ühe rahvakillu usulisest pöördumisest ja ümbritsevate rahvaste keele ülevõtmisest. Midagi samasugust juhtus ka iirlastega, kes läksid katoliku usku ja kõnelevad täna inglise keeles, kuid ei ole inglased. Veel kõnekam on see väliseestlaste puhul. Paljude passis võib olla kirjas eestlane, ilma et nad eesti keelt oskaks. Selliseks muutuseks piisab kahest-kolmest inimpõlvest. 

Kiievi-Venemaa suurriigi rajanud varjaagid (nn balti viikingid) kummardasid piksejumalat nagu eestlasedki. Hiljem varjaagid segunesid kohaliku rahvaga ning vahetasid keelt. Mainitud Dobrõnja kui kohaliku omavalitsuse juhtfiguur juhtis piksejumal Perkoni Dneprisse uputamist. Kiievi peajumalaks võeti Perkoni asemel Kristus. Täpselt samamoodi toimus Saaremaal, kus kristlased piksejumal Taara kuju maha lükkasid ja ära uputasid.

Kokkuvõtteks

Tuli Taani kuningas ühes vendide-vennikestega Rävala alla, pakkus kingitusi, tahtis kaubelda. Eestlased vaatasid, vande-vennakesed kaasas, võib kaupa teha küll. Hakkas taani kuningas peatuskohas Härjapea mäel pahandust tegema. Vendid-vennikesed olivad põõsa taga vait. Tulid eestlased sõjariistus karistama, lõid piiskopi surnuks. Järsku kargasid vendid rävalaste kallale, lõid eestlased taganema. Ei olnud enam vendid eestlastele vande-vennakesed. Juba ei olnud ka liivlased enam vande-vennakesed. Nüüd on mõlemad nood kunagised sõbrad-vendid-vennakesed otsa saanud.

Läksid vennikesed-venelased Novgorodi ja Kiievisse, asutasid seal suure riigi. Aga oli vennikesi liiga vähe, palju rohkem oli muud keelt kõnelevaid  kohalikke rahvaid. Hakkasid vennikesed abielluma russide tütardega, hakkasid lapsed rääkima russide keeles, unustasid isade jumala, hakkasid hoopis oma ema jumala Daždboghi poole palvetama.

Tulid venelased Eestimaale kaupa tegema, tundsime nad ära, vennikesed – hallid silmad, hele juus. Aga nemad ei tahtnud meid enam ära tunda. Neil oli juba suus teine keel ja mõttes teine meel. Ei valitsenud nad enam nõukogude ja kärajate läbi, tahtsid rohkem oma isakese-tsaari sõna kuulata, tahtsid seda sõna ka üle ilma kuulutada. 

Vähe on järele jäänud endisi vande-vennikesi, liivlasi-semgaleid-kurelasi-vadjalasi. Eestlased harjusid maarahvaks, pooleks sajandiks pandi meri nende ees lukku. Soomlased ehitasid suuri venesid, näitasid virulastele telepilti, tõid eestlastele sampo panga. Ei ole fennid unustanud Väinamöist, mäletab mõni veel Järvamaal jõe peal venet vaadates Vanemuisetki.

Ma laulan mättal, mäe peal
Ja õhtul hilja õues,
Ja Vanemuise kandle hääl,
See põksub minu põues.

Helger Aaresild