Oleme harjunud Eesti pealinna nimetama Tallinnaks. Tunnistame, et see nimetus on maakeelde kinnistunud mugandus taanimaalaste omaaegse valitsemispaiga järgi.

Vahest siit tulenebki raskus määratleda turistidele pakutavat tähelepanupunkti, nagu seda on Kopenhaageni merineitsi või Brüsseli pissiv poiss. Eesti inimene ei usu taanilinna asju. Ja kui ise ei usu, siis ei taha ega oska seda ka külalistele kodukoha eripärana pakkuda. Ega’s taani või saksa ülemvalitsus maarahva jaoks kunagi mingi auasi ole olnud.

Häda on selles, et Taani linnus ja selle laienenud ehitusala on siiamaani mingi võõras asi, millega maamehe meelelaad kuskil alateadvuse soppides leppida ei taha. Siit ka halvustav nimetus “kilukarbisiluett” sellele kõige paremale, mida me turistidele pakume.

Arvan, et siinse pealinna ajaloolise eripära kuldseks võtmeks on vene rahvakeelne nimetus Kolõvan. Kuna vene o hääldub a-na, seda kohta kutsuti Peipsi taga pigem Kalõvaniks ehk kalevite kantsiks. Ajalooliselt oli see omavalitsus enne kui taani linn. Arvan, et eestlane võiks kalevite kants rohkem omaks pidada, kui taani kantsi. Aga ainult sel juhul, kui oleks mõistetav, mida see kohanimi tähendab.

Millega seostub Kolõvan? Minu esmane mõtteseos oli kolokol ehk suur vene kirikukell. Ja edasi vene kolotit, mille võiks maakeeli ümber panna kui ‘kolkima, kolksatama’.

Kuna kalevid olid siin maal au sees enne kirikute aega, siis kirikukellad edasist juhtniiti ei anna. Kalevite kange kants seondus pigem kolkimiste ja kolistamisega.

Edasi aitab sõna kalev kajastus lõunanaabrite kõnepruugis.

Nii läti kaleejs kui ka leedu kalvis tähistab rauatöö tegijat. Eks siit järeldus, et Kalev oli lihtsalt rauda kolkiv sepp (erinevalt puu- ja muudest seppadest) ning Kalevipoeg tõenäoliselt sepasell ehk kalli metallitöö õpilane. Kali aga oli ilmselt kalevite kange jook. Metall tuli mingi aja jooksul Kaali järve ümbrusest. Kui sealt otsa sai, siis ka mujalt, nagu praegusel ajalgi. Kuid sellega kaotas kalevite amet suurema aupaiste, kuna osavaid kehva raua tagujaid leidus mujalgi.

Mõttearendusena arvan ka, et Kalevipoja sõit Soome sepa juurde imemõõka ostma toimus pigem imepuhta kvaliteetraua paika Saaremaale kui Soomemaale. Aga see on juba eraldi teema.

Pealinna autähise juurde tagasi tulles möönan, et vaatamata suurele kriitikale on Tauno Kangro oma Kalevipoja kuju pakkumisega küll Tallinnas õige mehe kätte näidanud, kuid teda väga valet tööd tegema pannud. Ühe õige kalevi ja ka tema selli töö oli vasaraga rauda taguda, mitte rannamehe Töllu kombel kaluripaatidega sehkendada.

Lõpetuseks veel võrdlus teisest Eestimaa otsast.

Minu emapoolsed esivanemad kandsid perenime Kütt. Nende jutust olen teada saanud, et endisel ajal, kui Eestimaa asustus veel märksa hõredam oli, asunud keegi sisserännanud mees Võrumaal ühte ilusasse orgu elama. Omaette ta hoidis ja suurt põllumees vist ka ei olnud. Elatus ta suuresti jahtimisest, nii et ümbruskaudsed inimesed tundsidki teda kui üht metsavahel elavat kütti. Kui perenimede panemise aeg kätte jõudis, pandi kirikuraamatusse mehe perenimeks kirja Kütt. Ja kui inimasustus Eestimaal tihenes ning tekkis vajadus kohtasid täpsemalt nimetada, sai ka küti elupaigaks olnud kunagine metsik kant nimeks Kütiorg.

Helger Aaresild