Usun, et enamus ringirändajaist on just noorukieas kokku puutunud sõidutee ääres hääletamisega – on kas ise soovinud sõiduki peale saada või on millalgi roolijana abiks olnud kellegi jalavaeva vähendamisel. Eks mõnelgi hääletamisel ole olnud ka kaugemale ulatuvaid tagajärgi ja käänakuid. Lipp pildil oleva pöidlahoidja käes on märguandeks rallisõitjale: “libe tee” ehk jätkates on ees oodata mingeid takistusi, milleni jõudmisel tuleb olla ettevaatlik. Elurada kulgebki nii, et enamus päevi möödub ettearvatult, aga seejärel juhtub sündmusi, mispeale elu-olu hoopis teistsuguseks pöörab. Mul igatahes üks selline hääletuse lugu on olnud.

Täpsemalt, Putin kardab Eestit, sest siin sõna otseses mõttes taevas lausa kihab lohedest ning rahvas on tõeline ussisugu. Rahvuslik erakond Isamaaliit oleks juba ammu lohe või ussi oma vapielukana välja kuulutanud, kui selle kristlik tiib poleks ägedalt vastu. Nii ongi isamaalased kuidagi maotult ja ilmetult teiste loomadega ehitud seltskondade varju jäänud.

Jama! Arvab seepeale Narva maantee sotsioloog, sest rahvaküsitluses ussilembus ei kajastu.

Jama! Ütleb linnavalitsus, sest ainsad ringi hulkuvad ja ohtu kujutavad loomad Tallinnas on koerad ja mõni harv lauluväljaku kanti eksinud põder.

Jama! Kuulutab keskkoolis õppiv targutav poeg ning arvab, et olen Harri Potterit lugedes end segi kamminud! 

Jama! Kuulutab kõige krooniks kristlik kirik, sest Püha Jüri on Lohe juba ammu maha löönud.

Ei ole jama!

Vaadake ainult taevapoole! Miks te ei näe! Jah, nad on kõrgel, binokkel oleks hea kaasa võtta.

Torni otstes tuulelippudel on kujutatud aina lohed. Kõige ilusam minu meelest on Kohtu tänav 6, kus siug on end mitmesse keerdu sättinud ja kannab peas krooni, suus aga hoiab tulekera või päikest.   

Naer saalis!

Mingid mänguasjad tornitippudel! Mingid kaunistused katustel! Nali puha!

Ei ole nali! Kas Kremli torni kõrges tipus on vaid punase viisnurga kujuline mänguasi? Kas kirikute otsas on vaid ristist kaunistus? Nii kui neid puutute, kuulutatakse välja sõda!

Lasteluules õpetab Kalju Kangur omapäi pöörlevat tuulelippu:

Otsekohe jäta need tembud
Kas kuuled!
Niimoodi keegi ei tea
Kust puhuvad tuuled.

Küsimus “kust poolt tuul puhub?” võib olla väga mitmetähenduslik. See tuul võib olla idatuul, aga võib olla ka viisnurk. Kunagi olla vallandatud ilmateate ettelugeja pärast seda, kui ta öelnud, et “homme pole venemaa poolt midagi head oodata”, pidades siin silmas tuulest kantud ilma.

Lohe, rist, punaviisnurk on kõige pühamad lipumärgid, mille ideoloogiks on poliitikud ja vardjaks relvis sõjamehed. Eesti tegelikuks lipuloomaks pole mitte kolm Taanist kohale veetud sinikarvalist lõvi, vaid tõeline uss, kes on tiivulisel kujul lohe.

Linnar Priimäel on õigus, kui ta kõneleb, et inimestel on kalduvus teha poliitilistes asjus pigem emotsionaalseid otsuseid. Nii on lihtsam ja kiirem end väljendada. Küsimus “valid ninasarviku või orava” on väga efektiivne. Lohe ja uss küll vaikitakse maha, kuid tuulelippude kaudu näeme, et need on täiesti olemas.

Karu kardab ussi, paaniliselt

Ei teagi, et keegi oleks Vladimir Putini (soomepärane nimi) nii endast välja ajanud kui Astrid Kannel (“Laena mulle kannelt Vanemuine!”), kui ta Putinit oma Eesti iseseisvust puudutava küsimusega nõelas. Põhjus, miks KGB kõrgtreenitud närvidega tippametnik oma näo kaotas, on sügavamal, kui lihtsalt piirileping. Isegi sügavamal kui ühenduse Naši nooruslik eestivastane märatsemine või vene geopoliitika ideoloogi Aleksander Dugini äsja kõlanud arvamuseavaldus, et Venemaa peab Eestit oma otseseks vaenlaseks. Lihtsalt peab, ja kõik! Ehk emotsionaalselt väljendudes, karu kardab ussi. Ei aita siin kristlik ega leninlik-marksistlik koolitus.

Tuletan meelde, et juba üks teine Vladimir, see, kes vana-vene suurriigi tuhat aastat tagasi asutas, võitles lohega. Rahva nimetus austatud valitsejale oli Vladimir Krasnosolnõško ehk Vladimir Punapäikseke, sest tema jumal oli Daždbogh, päikesejumal. Lohe Gorõnõtš aga elas Sorotškini mäel ja tegi muudkui asja Kiieviga. Veel hullem, lausa valitseja Rjurik ise kummardas seda lohet-imelooma. Selles seoses tuleb Putinit mõista, ühtpidi vene isandad kuulutavad oma pärinemist Lohet kummardava Rjuriku sugupuust, teistpidi aga, hoolimata vene valitsejate ametlikust ideoloogiast, kannavad kogu aeg kilbil Lohe vastase Punapäiksekese värvi, olgu tegu Punase väljaku, viisnurka kandva lipp või tähega torni otsas. Lohe ja Punapäikseke justkui võitleks iseendaga! Loomulikult ajab mingi linalakk ajakirjanik närvi, kui too tuleb maalt, kus “punapäikseke” on lohel lõugade vahel, küsigu ta mida tahes oma eesti kohta.

Venemaa on vastuolude maa, kus vapilinnu üks pea on läbi aegade rääkinud ühte juttu, teine pea teist juttu. Püüa siis aru saada! Ehk nagu Lauri Vahtre paar aastat tagasi Astrid Kandle nõelamist kommenteeris: segasemat asja, kui Putini viidatud Bresti rahu, annab otsida: “Sõlmiti justkui rahu, mida üldse ei sõlmitudki ja mis polnud päriselt ka rahu, aga ka mitte sõda.” Kuid just see Bresti rahu lasknud Putini arvates Eesti ajutiselt priiks, mitte Tartus sõlmitud rahuleping. 

Kommunistid ussi vastu

Aga meenutagem ka lähimineku aega, kommunistide-ateistide enda sõnaseadmist, kui nende ootamatu ja salakavala rusikalöögiga Soome vastu kaasnes sõimlev tekst pealkirjaga “Tallame puruks valgesoome mao”.

“Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon… Ühes saksa kärnaste koertega tõstis oma pea ka… sisisev valgesoome madu. See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga  Suure Sotsialistliku riigi ligipääsmatuile kindlustele. Noh, mis siis, meie … punaarmeelased kordavad talle (mulluse) õppetunni selgemal kujul. Kes ta siis on, see alatu uss, kes on oma nõela välja ajanud töötava rahva võitmatu isamaa vastu?”

Tõepoolest, kes on see madu-uss? 

Kõigest kokku saab üks tõeline segapudru. Mingi väike Eesti, Putin on endast väljas, punakomissarid võitlevad valgesoome mao, “selle alatu ussi” vastu, eestlased muudkui ostavad raamatut “Mees, kes teadis ussisõnu”. Ent Peipsi ongi venelastele Imejärv Tšudskoje ozero ja eestlaste nimetuseks tšuudid ehk imetegijad. Samas teised rahvad nimetavad Eestit naabermaakonna kaudu – soomlastel on Viru ja lätlastel Igaunija. Aga venelastele on Eesti mitte Seto, vaid täiemõõtmeline Ime!

Vastus, nagu tundliku tajuga kirjanik Kivirähk on ära aimanud, peitub selles, et eestlased tunnevad ussisõnu. Eestlased saavad ussidega hakkama, aga venelased ei saa.

“Kas te tuulekoti saite?” küsib Kivirähu kirjatükis vanaisa Möigas peategelase Leemeti käest. Tõesti, need on imemehed, kes oskavad nii tuult kui ka usse taltsutada! Kivirähk annab ainult mõista, mängib lugejaga, ei seleta lõpuni, aga vahest ei saa ka ise aru, millest tegelikult kirjutab.

Naispühakud ka Lohe vastu appi!

Püha Jüri vastuhakk Lohele on üldteada. Kuid Soomes ja Eestis nappis Jüri jõust, kutsuti lausa pühad naised appi. Soome ajaloolane Matti Klinge kirjutab Eestis levitatud Mareta kultusest. Kirik korraldas Püha Margareeta auks ussidevastaseid missasid. Paljudel Edela-Soome keskaegsetel kirikumaalidel on kujutatud Margareetat lohemaoga võitlemas, käes kolmhark või ristiga sau, mida ta koletise ammuli lõugade vahele surub. Paganluse sümboli lohe ja Margareeta ussitapurituaali levik piirdub üksnes rannikupoolse soome-eesti alaga. Märkimisväärne, kas pole.

Vladimir Putin on end näidanud uskliku inimesena, poseerides kirikupühade aegu õigeusu metropoliidi seltsis. Kiievi vürst Vladimir võttis oma Daždboghi kõrval jumalaks Kristuse, et siis lausa kahe jumalaga lohevõitlust pidada. See oli võitlus kogu hingest, vihane püha sõda, mille käigus aastasadade jooksul suur Vene õigeusu kirik välja arenes. Õigeusu üks põhiteema Eestis on tapelda kinnisvara pärast. Eestlased ütlevad, teenige oma jumalat, kirikud on ju avatud, me ju lubame. Aga vene kirik ei saa, kirikumaa pole nende oma, järsku eestlased võtavad selle homme käest ära.   

Ussikuningad olid olemas

Niisiis, kuskilt on tulnud ussid eestlaste meelde ja keelde. Juba kolmkümmend aastat tagasi käisin koos sõber Jaaguga Saaremaal ja Hiiumaal seda uurimas. Küsitlesime elukogenud vanainimesi ja püüdsime ussisõnu nende käest välja lunida. Saaremaa saak tundus kesine: peotäis ussihammustuse loitsimisi ja sületäis lugusid ringilendavatest krattidest (läti krāt ‘koguma, korjama), tuluvedajatest, kes rikkuse majja tõid. Hiiumaa tulemus oli veelgi vaesem, saime vaid lood mitmemeetristest ringiuitavatest madudest. Aga asi seegi.

Märksõnad on käes: ussid-lohed, tuuletargad, tuulelipud, tuluvedajad, loitsimine ja pidev võitlus.

Tuules laperdav valgekaartlik Louhi

“Taltsutamatu vihaga” kirjutatud lugu seletab mao kohta: “See on metsik kapitalistide, mõisnike, valgekaartlaste ja nende agentide – kaitseliitlaste, lapualaste… jõuk.” Keeleteadlane Eemil Nestor Setälä Soomest selgitab, et rahvaluules esinev lapalievo tähendab tiivulist madu või sisalikku. Livo-lievo on Setälä järgi samast sõnaperest kui lohikäärme ehk lohemadu ja Louhi.

Louhi oli oma kuju muuta oskav nõid, Põhjala emand “Kalevalas”, kes võitles Väinamöise ja Kalevaga rahaveski sampo pärast.

Louhi, Põhjala emanda, sai jo kõrvuje sõnumi,
Et elab Väinälä hüvasti, Kalevala kasvaeleb
Neilla Sampo raasudella, kirjukaane kildudella.
See seda väga kadeles, aina vaid aru pidasi,
Mida surma saateleksi, mille kurjaga karistaks
Seda Väinöla vägeda, lapsida Kaleva rahva.

Teises kohas kõneleb Louhi:

“Veel siis mõistan muugi tembu, tean teise ja parema:
karu tõstan kõnnumaalta, kõrvesta kõverakäpa
vastu Väinölä varasid, Kaleva karja pääle.”

Mitte niisama pole lätlaste eepose nimi “Lāčplēsis” (‘karutapja’), kes ka Kalapuisi ehk Kalevipojaga rinda pistab ja teda võidab. Kuid see on juba Kalevi ja Väinämöise järgne aeg, mil ussikuningate kuulsus tuhmunud oli.

Äraseletatult, kogu Liivimaa on lohemadude maa. Kura ja Saare kuningas Vanemuine ehk too “Väina mõisnik” ja Eesti kuningas Kalev ja Soome Louhi taplesid omavahel suurte rikkuste ning mõjuvõimu pärast.

Nii Peipsi tagused kui ka sveamaa ülikud vaatasid ussikuningate võitlust vesise suuga pealt. Just Kiievi-Venemaa asutamise aegu, pärast seda, kui Rjuriku meelsed lohekummardajad olid Vladimir Punapäiksekese poolt kukutatud, sõlmisid slaavlased ja svealased liidu, mille kinnituseks ja pandiks oli Punapäiksekese abiellumine rootsi printsessi, norra päritolu Ragnhildiga, venepäraselt Rognedaga, kellest sai hiljem Jaroslav Targa (rootsi hüüdnimi Lombakas) ema. Tuhat aastat tagasi sai ühendatud sõjajõudude kaasabil nii Rootsist kui ka Venest esimest korda suurriik.

Hoolimata kristlikust propagandast nii Rootsi kui ka Vene suunalt, jäi Lohe Ingerimaal täiesti positiivseks tegelaseks. Seal polnud ta üldse too teistes maades tuntud kuri elukas, kellele tütreid tuli ohverdada (loe: naiseks anda liitlas- ja alluvussuhete kinnitamiseks). Vastupidi, Ingerimaalt kogutud rahvalauludes, nagu kirjutab Matti Klinge, Lohe lausa keeldus talle pakutud neidu ära söömast ehk enda sisse võtmast, sest “neiu toob ilmale poegi, … et oleks, keda saata taplusse Rootsi ja Taani sissetungi vastu” Väinölat (Kuramaad), Soomet ja Eestitki kaitsma. Söakas neiu aga oli väge täis ja manas:

Lõigakem siit lõhmus pikka,
Lõhmus pikka ja paraja.
Punugem sest köisi pikka,
Köisi pikka ja painduva,
Miska Jüri poodenakse.

Lõhmus ehk pärn on olnud eestlaste püha puu ning andnud nime nii Pärnule kui ka Liepajale (läti liepa ‘pärn’). Rootsis on tiivulise lohe tähistamiseks sõna lindorm (rootsi lind ‘pärn”, orm ‘uss”). See orm tuleb hääldada “urm”, millest tuleb tuntud eesnimi Urmas. Ka Kalevi kaasa Linda nimi saab selle arutlusega uue tähenduse.

Ah see ongi Lohe!

Lõpuks jääb vaid avaldada lohe saladus, ehkki see kogu aeg lugejate silme all näha on olnud, samuti nagu nood lohe kujutist kandvad tuulelipudki tornide otsas.

Eestlaste, soomlaste, saarlaste, vendide, kõigi nende vandevendade-vennikeste laevad olid kaunistatud lohepeadega. Laeva nimetati mitte ainult sõnaga vene, vaid ka sõnaga uisk, mis tähendab samuti ussi. Eeskätt tähistati sõnaga uss või uisk ilmselt kiirelt tuuletiivul läbi vee tuhisevaid kitsaid sõjavenesid. Tuleb vaid kaunilt nikerdatud püstise esiosaga  laevakerele purjed peale panna ja te saate kõige ehtsama lohe. Võrrelge vees ujuvat nastikut ja saarlaste purjelaeva. Sarnasus on ilmne.

Pole siis imestada, kui põline stepirahvas oma teekonnal läbi metsade lõpuks Peipsi äärde jõudis ja neid laevu vaatas, nii et suu ammuli. Lisaks ussi ehitamise oskusele tuli ussi ka tuulte järgi juhtida osata. Aga seda maad mööda rändav rahvas ei mõistnud.

Tõepoolest, eestlased-saarlased-vendid-fennid oskasid läbi käia nii ussidega kui ka tiivuliste lohedega ning lausa pidid teadma ussisõnu.

Kuid Putini vaen Astrid Kandle ja tema küsimuse suhtes ei tulene ainult laevadest-lohedest. Eesti kui selline on läbi aegade olnud takistuseks Kiievi-Vene tähtsa liitlase Novgorodi pürgimisel merele. Ka Novgorodimaal valitses päikesejumal, tema nimi oli Hors ning tähtsuselt oli ta isegi Vladimiri kodujumalast Daždboghstiülem, sest Novgorod oli ligemal Rootsi relvaabile. Just Novgorodis koondusid valitseja Punapäiksekese väed, just sealt suundusid 980. aastal sõjajõud petšeneegide ja balkaaride, rostovlaste ja smolenskilaste, radimitšite ja vjatitšite vastu, ühendades kokkuvõttes kaksteist vürstiriiki Suur-Veneks.

Ussitarkus

Tähelepanuväärne on see, et nende maismaarahvaste vastu oli Punapäikseke edukas, aga lohekummardajatest ussirahva vastu mitte. Ja see on ajanud tõeliselt vihane, nii Vladimir Punapäiksekest, Vladimir Leninit kui ka Vladimir Putinit, kes kõik nime järgi tahaksid kogu maailma valitseda. Mis on see ussitarkus, see imeline puuk või pisuhänd, kes on aidanud eestlastel-kurelastel-vendidel-fennidel luua kunagi kogu Läänemerd hõlmava ja endisaegse Kreekaga võrreldava rikka merelise ühisliidu? Mis on võimaldanud eesti-soome keelt kõnelevail rahvail seista vastu alalisele moskoviitide pealetungile?

See on mereline mõtlemine, mis erineb täienisti maismaa kesksest mõtlemisest. Lohed on pidevas ettearvamatus rahutus liikumises, samal ajal kui päike tõuseb ja loojub iga päev ühtmoodi. Mererahva valitsejatele on oluline kauplemisvabadus ja tööjaotusest tõusev tulu, maismaa valitsejatele pigem kindel piir ja sunnismaisus.

Väga lihtne on vahet teha merekesksete vabama mõttelaadiga riikide ning maismaakesksete enda naba imetlevate riikide vahel. Selleks tuleb ainult vaadata, kas riigi pealinn asub sisemaal või mere ääres. Peeter Suur käis Hollandis puusepakunsti õppimas, sai ussitarkusest natuke aimu ning viis oma pealinna mere äärde. Vladimir Putin käis Saksamaal luuramas ega saanud midagi aru ning kolis oma Peterburi residentsist Moskvasse. Ning on oma luuraja maski varjus kogu aeg vihane. Alatasa on Venemaal mingi tüli Inglismaaga. London aga on mereühendusest tekkinud linn. Samas Saksamaa valitseja Schröderi või Merkeliga saab Putin väga hästi läbi. Berliin asub keset maad. Muuseas, ka Saksa ja Inglise põrkumises lendub kogu aeg sädemeid.

Vana-Kreekas arenes kaubanduskultuur täiesti tänapäevase ühiskonnaga võrreldavale tasemele pärast seda, kui taibati, et põhitoiduaineid on soodsam hankida maaharimisele keskendunud viljakasvatajatelt. See pani kaubavahetuse käima, ajendas suhtlemist ja sõiduvahendeid täiustama, lõi eeldused rikkuse kuhjumisele, kontaktidele eri rahvastega, kõrgkultuurile.

Soome müüb Nokiat, Rootsi Tetrapaki pakendeid ja Boforsi relvi, Norra müüb lõhet, Hispaania tomateid, Eesti müüb palkmaju jne. Eduks peab olema kaks eeldust: ühelt poolt kõrge tootmise efektiivsus, teiselt poolt võimalus kaubelda ja oma tooteid vahetada. Üks aitab teisele kaasa.

Mereriigid rajanevad rikaste valitsejate kui viinamarjakobara võimule. Lahendusteni jõutakse läbirääkimiste ja lepetega, mida vastavalt ka austatakse. Maariik on kui ümbrust seirav suur kuldne ladvaõun. Seal on panus tehtud kesksele võimuvertikaalile, tugevale armeele, tõhusale maksusüsteemile ja oskuslikule ideoloogiapropagandale, milles nii kirik kui ka Kreml läbi aegade nii osav on olnud.

Maismaariik võitleb eeskätt kõiksuguste maalappide pärast. Mereriik võitleb eeskätt vabaduste pärast. Pruukis vaid Eesti pool piirikõnelustes mainida vabadust enesemääramisele, kui Vene pool hirmuhigis tõlgendas seda kui jõhkra väikeriik Eesti rünnakut oi-oi kui võimsa Venemaa poolt kättevõidetud piiride vastu. Nii ongi piirileping Vene poolt alla kirjutamata. No lihtsalt ei saa pooled teineteisest aru, tee või tina!

19. sajandil toimunud rahvuslik ärkamine lõi kujutelma maailmast kui üleilma tarastatud karjamaast, kus igas aedikus omakeelne valitseja seisab “rahva üle, otsekui tumma karja üle”, kui väljenduda “Tallame puruks…” sõnadega. Tulemus on see, et Lätis lätistati liivlased, Venes venestati karjalased, vepsad, marid jne. Katalaanid murravad piike Hispaania ning kurdid Türgi valitsusega.   

Nüüd, 21. sajandil, kui meritsi toimuv kaubandus tänu oskusele laevu ehitada ja navigeerida ei kata mitte ainult Läänemerd või Vahemerd, vaid hõlmab kõiki ookeane, hakkab maismaakeskse valitsemise hoiak aegamisi teed andma merelisele vabamõtlemisele.

Tähtsamaks ja tihti ka jõukamaks kui oma piire valvavad riigid, on kujunenud kokkulepetest ja turgudest huvitatud suurfirmad. See, et Eesti kuulub mitmesugustesse lepingutega tagatud ühendustesse ja organisatsioonidesse, on Eestile palju tähtsam kui oma piiridest kui hingeõnnistusest kinni hoidev Venemaa. Just mereline mõtlemine on võimaldanud Eestil areneda märksa kiiremini kui naabruses asuv Pihkva oblast või Valgevene.

Niikaua kui Putin kardab Lohet ja merelist mõtteviisi, niikaua, kuni keskendub ainuüksi Venemaa piiridele ega austa lepinguid ja lepingutel põhinevaid kaubandus- ja muid liite, niikaua pole oodata ka suuremaid muutusi ei Venemaal ega ka Eesti-Vene vahelistes suhetes.

Helger Aaresild

Oleme harjunud Eesti pealinna nimetama Tallinnaks. Tunnistame, et see nimetus on maakeelde kinnistunud mugandus taanimaalaste omaaegse valitsemispaiga järgi.

Vahest siit tulenebki raskus määratleda turistidele pakutavat tähelepanupunkti, nagu seda on Kopenhaageni merineitsi või Brüsseli pissiv poiss. Eesti inimene ei usu taanilinna asju. Ja kui ise ei usu, siis ei taha ega oska seda ka külalistele kodukoha eripärana pakkuda. Ega’s taani või saksa ülemvalitsus maarahva jaoks kunagi mingi auasi ole olnud.

Häda on selles, et Taani linnus ja selle laienenud ehitusala on siiamaani mingi võõras asi, millega maamehe meelelaad kuskil alateadvuse soppides leppida ei taha. Siit ka halvustav nimetus “kilukarbisiluett” sellele kõige paremale, mida me turistidele pakume.

Arvan, et siinse pealinna ajaloolise eripära kuldseks võtmeks on vene rahvakeelne nimetus Kolõvan. Kuna vene o hääldub a-na, seda kohta kutsuti Peipsi taga pigem Kalõvaniks ehk kalevite kantsiks. Ajalooliselt oli see omavalitsus enne kui taani linn. Arvan, et eestlane võiks kalevite kants rohkem omaks pidada, kui taani kantsi. Aga ainult sel juhul, kui oleks mõistetav, mida see kohanimi tähendab.

Millega seostub Kolõvan? Minu esmane mõtteseos oli kolokol ehk suur vene kirikukell. Ja edasi vene kolotit, mille võiks maakeeli ümber panna kui ‘kolkima, kolksatama’.

Kuna kalevid olid siin maal au sees enne kirikute aega, siis kirikukellad edasist juhtniiti ei anna. Kalevite kange kants seondus pigem kolkimiste ja kolistamisega.

Edasi aitab sõna kalev kajastus lõunanaabrite kõnepruugis.

Nii läti kaleejs kui ka leedu kalvis tähistab rauatöö tegijat. Eks siit järeldus, et Kalev oli lihtsalt rauda kolkiv sepp (erinevalt puu- ja muudest seppadest) ning Kalevipoeg tõenäoliselt sepasell ehk kalli metallitöö õpilane. Kali aga oli ilmselt kalevite kange jook. Metall tuli mingi aja jooksul Kaali järve ümbrusest. Kui sealt otsa sai, siis ka mujalt, nagu praegusel ajalgi. Kuid sellega kaotas kalevite amet suurema aupaiste, kuna osavaid kehva raua tagujaid leidus mujalgi.

Mõttearendusena arvan ka, et Kalevipoja sõit Soome sepa juurde imemõõka ostma toimus pigem imepuhta kvaliteetraua paika Saaremaale kui Soomemaale. Aga see on juba eraldi teema.

Pealinna autähise juurde tagasi tulles möönan, et vaatamata suurele kriitikale on Tauno Kangro oma Kalevipoja kuju pakkumisega küll Tallinnas õige mehe kätte näidanud, kuid teda väga valet tööd tegema pannud. Ühe õige kalevi ja ka tema selli töö oli vasaraga rauda taguda, mitte rannamehe Töllu kombel kaluripaatidega sehkendada.

Lõpetuseks veel võrdlus teisest Eestimaa otsast.

Minu emapoolsed esivanemad kandsid perenime Kütt. Nende jutust olen teada saanud, et endisel ajal, kui Eestimaa asustus veel märksa hõredam oli, asunud keegi sisserännanud mees Võrumaal ühte ilusasse orgu elama. Omaette ta hoidis ja suurt põllumees vist ka ei olnud. Elatus ta suuresti jahtimisest, nii et ümbruskaudsed inimesed tundsidki teda kui üht metsavahel elavat kütti. Kui perenimede panemise aeg kätte jõudis, pandi kirikuraamatusse mehe perenimeks kirja Kütt. Ja kui inimasustus Eestimaal tihenes ning tekkis vajadus kohtasid täpsemalt nimetada, sai ka küti elupaigaks olnud kunagine metsik kant nimeks Kütiorg.

Helger Aaresild

Rahvapila kõneleb, kuidas Stalini kabinetist karanud välja tulivihane marssal Žukov ja pomisenud: “Kurradi vunts!”

Beria sammunud kärmelt ligi. Hakanud närviliselt pärima: “Mida endale lubate? Keda silmas peate!”

Seepääle kostnud juba selgema meelega Žukov: “Hitlerit muidugi!

Aga teie?”

See lugu kajastab ilmekalt paljude lugejate reaktsiooni pealkirjale. Ehk teisisõnu, küsimus on just selles, keda me Vanemuise ja venelaste all silmas peame!

Vanemuisega on lihtsam. Laulusalm seletab:

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
Kord istus maha sööma,
Siis Vanemuine murumaal
Läks kandlelugu lööma.

Sealt saivad lind ja lehepuu
Ja loomad laululugu,
Siis laulis mets ja meresuu
Ja Eesti rahva sugu.

Siin on läbi lillede öeldud palju rohkem, kui esialgu paistab. Iga sõna lausa pakatab teadmise õiest. “Kungla rahvas” tähendab valitseja-rahvast, isandaid. Läti keeles kung ‘härra’. See on ka esimene viide, et tegevus toimub liivikeelsel Kuramaal. Laul ise on eestikeelne, rahva nimetus lätikeelne.

Teine viide on “lehepuu”, mis märgib vähe soojemat lõunapoolset asuala.

“Kord istus” on minevikuvorm – “kuldne aeg”, kunagiste meite isandate ajastu on kahjuks möödas.

“Kandlelugu” pole pelgalt pillikeelte näppimine, vaid salmi esirea kordus. See tähendab, et valitseja kandis teateid ette ja kogu “rahvas” kuulas.

Sama motiiv on vene bõliinas, kus pärast “valgesilmalistelt tšuudidelt” maksude sissenõudmist saabus Kiievisse vägilane Dobrõnja. Aastaid kestnud äraoleku järel oli ta esiotsa võõras. Ema tundis mehemüraka sünnimärgi järgi ära ning “riietas roheliste saapakeste ja sooblinahast kasukaga”. Siis andis kandle kätte.

Teisisõnu, tegu oli sünnilt ülikuga, keda lähikondsed pealikuna tunnustasid. Pärast pikka äraolekut hakkas ta naastes taas korraldusi jagama, oma korda looma.

Edasi jutustab bõliina: “Lõi mängumees helisevatele keeltele, alustas laulu… Tema hääl voolab kui jõgi, kord suliseb kui ojake, kord kärgib kui kõu…”

Lõpuks “häbi hakkas vürstil ja vürstinnal, ei julge nad silmigi Dobrõnja poole tõsta.”  

Tegelikkuses oli too kanneldaja vürst Vladimiri sõjapealik Dobrõnja Drevljanski, kes pärast kolmeaastast Rootsis redutamist ja jõudude kogumist suundus läbi Eesti Peipsi taha, vallutas seal kaksteist vürstiriiki ja ühendas kokku Suur-Veneks.

Seega, Vanemuine oli kuningas. Kus?

“Meresuu” paigas loomulikult! Täpsemalt, tegu on Väina jõe suudme ja kogu kurelaste ja liivlaste asuala, tõenäoliselt kogu Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa valitsejaga. Vanemuine = Väinamöine. Läti keeles muiža ‘mõis’ ehk siis Vanemuise näol on tegemist “Väina mõisnikuga”, keda kuulas “eesti rahva sugu”.  

Eelneva seletuse valgusel saab ilmsiks “Kalevipoja” algussalmi hoopis sügavam tähendus:

Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.

Aga venelased, kas nemad ka kandlelugu kuulasid?

Ja kuidas veel! Soome ajaloolane ja filosoofiadoktor Matti Klinge kirjutab läänemeresoome keelt rääkivatest hõimudest, kes moodustasid kogu Läänemerd hõlmava ja ümberkaudseid maid ühendava võimuliidu.

Need olidki venelased ehk vennad, vennid, fennid, vendid, veneedid, kes kõnelesid eestlastele arusaavat keelt. Venelased sõitsid venedel ehk laevadel ja olid mererahvas.

Meie naabrid Peipsi tagant pärinevad sisemaa, mitte vete avarustest. Alles Peeter I raius neile akna Euroopasse (loe: merele).

Üleskirjutatud laulusalm kõnetab samu tegelasi eri nimetustega:

Venelane, väinölane,
Sinisaabas saarlane
Kerikinga karjalane. 

Rostocki ajaloolane Albert Krantz on 1517 kirja pannud oma kaasaega silmas pidades, et vendide muistse võimsa riigi keel on veel elus, seda keelt räägivad eestlased. Selle riigi linnade hulka kuulusid kunagi ka Hamburg, Lüübek ja Rostock. Just vendide linna Lüübeki õigus laienes hilisemale hansaliidule, mis aimas järele varemalt toiminud vene-vendade liitu. Mõiste vere-vend tähendab vandeseltslasi. Sõna vend-venna on suguluses sõnaga vanne-vande.

Rootsi vapi kolmkroon kujutab kõrvuti Sveamaad ja Götamaad ning allpool vendidemaad Finlandi (Soomet). Sealjuures peeti vendidemaad “ilusamaks ja rõõmsamaks” ning ka viljakamaks. 19. sajandil oli Rootsi kuninga ihukaitse eliitväes nii svea, göta kui ka vendi väeüksus. Kui Ivan Groznõi pöördus Rootsi Johan III poole, sisaldus tiitlis “svealaste, götalaste, vendide kuningas”. Näiteid on väga palju.

Vennikeste-vendide-venelaste  pühaks puuks oli pärn, mis kajastub merelinnade Pärnu ja Liepaja (läti liepa ‘pärn’) nimedes.

Ka linnanimi Ventspils (Venta jõe järgi) on samatüveline kui sõna vend-vene.

Jõge mööda ülesvoolu sõites jõuame hansalinna Kuldiga (saksa Goldingen), mis kohe meenutab eestlaste metssea ehk kuldi kultust.

Eesti vandesõnad on ikka sea ümber käinud. Täna kõneleme “siga-lahe”, “sea moodi vedama”, “sigatsema”. Seapraad on kui pidusöök. Kust see kõik küll välja ujub?

Koiva jõge pidi sisemaale minnes leiame aga vene-vendade linna Võnnu-Venno (saksapäraselt Venden). Võnnu on ka Peipsi äärne vald.

Mõiste venelane-väinalane teisendumine tulenes ühe rahvakillu usulisest pöördumisest ja ümbritsevate rahvaste keele ülevõtmisest. Midagi samasugust juhtus ka iirlastega, kes läksid katoliku usku ja kõnelevad täna inglise keeles, kuid ei ole inglased. Veel kõnekam on see väliseestlaste puhul. Paljude passis võib olla kirjas eestlane, ilma et nad eesti keelt oskaks. Selliseks muutuseks piisab kahest-kolmest inimpõlvest. 

Kiievi-Venemaa suurriigi rajanud varjaagid (nn balti viikingid) kummardasid piksejumalat nagu eestlasedki. Hiljem varjaagid segunesid kohaliku rahvaga ning vahetasid keelt. Mainitud Dobrõnja kui kohaliku omavalitsuse juhtfiguur juhtis piksejumal Perkoni Dneprisse uputamist. Kiievi peajumalaks võeti Perkoni asemel Kristus. Täpselt samamoodi toimus Saaremaal, kus kristlased piksejumal Taara kuju maha lükkasid ja ära uputasid.

Kokkuvõtteks

Tuli Taani kuningas ühes vendide-vennikestega Rävala alla, pakkus kingitusi, tahtis kaubelda. Eestlased vaatasid, vande-vennakesed kaasas, võib kaupa teha küll. Hakkas taani kuningas peatuskohas Härjapea mäel pahandust tegema. Vendid-vennikesed olivad põõsa taga vait. Tulid eestlased sõjariistus karistama, lõid piiskopi surnuks. Järsku kargasid vendid rävalaste kallale, lõid eestlased taganema. Ei olnud enam vendid eestlastele vande-vennakesed. Juba ei olnud ka liivlased enam vande-vennakesed. Nüüd on mõlemad nood kunagised sõbrad-vendid-vennakesed otsa saanud.

Läksid vennikesed-venelased Novgorodi ja Kiievisse, asutasid seal suure riigi. Aga oli vennikesi liiga vähe, palju rohkem oli muud keelt kõnelevaid  kohalikke rahvaid. Hakkasid vennikesed abielluma russide tütardega, hakkasid lapsed rääkima russide keeles, unustasid isade jumala, hakkasid hoopis oma ema jumala Daždboghi poole palvetama.

Tulid venelased Eestimaale kaupa tegema, tundsime nad ära, vennikesed – hallid silmad, hele juus. Aga nemad ei tahtnud meid enam ära tunda. Neil oli juba suus teine keel ja mõttes teine meel. Ei valitsenud nad enam nõukogude ja kärajate läbi, tahtsid rohkem oma isakese-tsaari sõna kuulata, tahtsid seda sõna ka üle ilma kuulutada. 

Vähe on järele jäänud endisi vande-vennikesi, liivlasi-semgaleid-kurelasi-vadjalasi. Eestlased harjusid maarahvaks, pooleks sajandiks pandi meri nende ees lukku. Soomlased ehitasid suuri venesid, näitasid virulastele telepilti, tõid eestlastele sampo panga. Ei ole fennid unustanud Väinamöist, mäletab mõni veel Järvamaal jõe peal venet vaadates Vanemuisetki.

Ma laulan mättal, mäe peal
Ja õhtul hilja õues,
Ja Vanemuise kandle hääl,
See põksub minu põues.

Helger Aaresild

Täht N nimelõppudes viitab soome rahvaste ulatuslikule levialale Loode-Euroopas. Nime tähendus võib anda vihjeid nime kandja päritolu kohta, kuid ka käänamise vormid on infoallikas.

Soome nimedes on omastava käände lõpp on N, vastates küsimusele kelle? või mille?: Helsinki-n Sanomat, Nokia-n Renkaat, Mannerheim-in-tie. Eesti tavakeel on arenenud lühiduse suunas ja nii ütleme praegu pigem: Helsingi sõnumid, Nokia rõngad (rehvid) jne.

Harv muinasvorm on sõnas maa-n-tee, kuid muidu leiame -n omastava pigem ammuste kihelkondade nimedes: Soontagana, Jogentagana, Vomentagana.

N valitsejate nimedes

Huvitav on vaadata viimase saja aasta vene valitsejate nimesid.

Edukamad vene revolutsionäärid eelistasid just soomepäraselt oma suurustleva nime moodustada.

Lenin (Lena suurjõe mõõtu tegelane), mitte Lenõtš, Lenski või Lenajev.

Just Soomest juhtis Lenin 1917. aastal riigipööret. Soomes väljaõpetatud eriväed olid võtmekohal Petrogradi 1917. aasta nn oktoobri võimuhaaramises. Tänuks on Lenin ja tema muuseumid iseseisvunud Soomes märksa suuremal aukohal kui Eestis. Petrograd asus ju soome hõimude levialal. Veel 1920. aastal oli soome elanikkond ja luteri kirik isegi vene sõjasaarel Kotlin’il (sõnast katel), kus paikneb Kroonlinn.

Stalin (terasmees), mitte Staltsov või Stalnov, vrd Stalnuhhin Narvas.

Osadel riigitegelastel on sünnipärased soome lõpuga perenimed, mille taga võiks aimata muistset soome seost:

Kalinin (kalina ‘lodjapuu’) Muuseas, tema naine Jekaterina on sündinud Paides.

Jeltsin (jelets ‘häslik’ – karpkalalaste sugukonda kuuluv kala).

Putin (putj ‘tee’). Putiina on kalade rände- ja püügiaeg.. Pahatahtlikud küll seostavad Putinit sarnase sõnaga putatj ‘vassima, segadusse ajama’. Raspuutinitsa on teedelagunemise aeg.

Sobjanin (sobjana ‘isiklik varandus, jõukus’), Permi kandis üsna levinud nimi – Putini edutatud uus linnapea Moskvas.

Ka vene sõimukeeles ruganj kajastub soome jälg: suukin sõn – litapoeg.

Tänast soome noort võib siin eksitada soome suukko ‘suudlus’. Vene valitsustegelastel on ju komme üksteist tervitamisel musitada….

Emakodu on vene keeles maamin dom, ehkki tavapäraselt on vene omadussõna pärast nimisõna: dom otdõha ‘puhkekodu’, dom kulturõ ‘kultuurimaja’.

Kunagisel liivi alal elav riialane on rižanin, kuid sisemaal moskvalane moskvitš.

Iidsest varjaagide Kiievist pärineb kiievljanin, ent mööda Dneprit lõunapoole allavoolu Zaporižžjas on juba zaporožets. Ürgsem slaavlane on slavjanin, moodsam venelane ja ukrainlanevastavalt aga  russkij ning ukraiinets.

Vene keele reeglite järgi liidetakse naissoo -a, -ja lõpuga nimedele põhisõnast ettepoole asetatav  -in omastav. See kajastub perenimedes, näidates pärinemist ja kuulumist:. Miša – Mišin, Ilja – Iljin.

Nõnda on mehe Lena meessoost järglane Lenin. Lenin-grad peaks tõlkima ’Lena linn’.

Uljanovite isa Iljat tähistab mittesoome Iljitš (mitte Iljin), mis kirjutatakse eesnime järele (Vladimir Iljitš). Ka Indias võidakse turistidelt küsida isanime kui kogunime osa, sest isaliinis pärinemist peetakse niivõrd tähtsaks. Sovjetiajal muudeti -itš  kohustuslikuks meeste isanime lõpuks. Inimese ametlik nimi oli siis kolmeosaline, eesnime järgi kirjutati omastavas käändes isanimi ja lõppu perenimi (näiteks Arnold Fjodorovitš Rüütel). Samas -itš võib ka perenime lõpp olla, näiteks paljude juutide nimedes (anekdootide koondkuju Rabinovitš).

Valitsemiskeskustega seotud soomepäraselt tuletatud mõisted on bojarin, dvorjanin (dvor ‘õu’)– õukondlane, graždanin ‘kodanik’ja gorožanin ‘linlane’ tuletisena sõnast gorod, grad ‘linn’.

Eesti ja vene ilukirjanduses on olnud kasutusel väljend N. Linn, vältimaks linna otsesõnu nimetamist. See tuleb soome -n omastavast käändest. Näiteks viidet Suomen Kuvalehti võib varjata kui “-n Kuvalehti”. Sarnaselt on Hollandis isegi linn ‘s-Hertogenbosch ‘(Brabanti) hertsogi mets’

Praeguseks on koolimatemaatika kõrvale tõrjunud tähe N kui “tundmatu”, tuues asemele X (näiteks dokumendi pealkirjas “X-valla arengukava”).

Ajaloolised soome keele ja geenide mõjud vene igapäevakeeles kestavad edasi ja on täiesti märgatavad – isegi enam, kui pikka aega saksa mõju vallas elanud eestlaste hulgas. Võib-olla just sellepärast on soomlased venelastega äri tehes nii neile omasemad kui ka edukamad.

Omadus ees või taga?

Perenimed on mõnesaja aasta vanune nähtus. Esmaselt hakati perenimesid moodustama kas koha (talu, küla) või inimesele viitava tunnuse (kasv, amet) kaudu.

Mäe-Jaak > Jaak Mäe; Koka-Kusti > Kustas Kokk

Rahvasuu nimetab avalikku elu tegelasi just tava kohaselt: Tanki-Ants (Laaneots), Korteri-Elmar, Vigala-Sass, Farmi-Gabriel, Raua-Robert (Lepikson), Sea-Tiit (Tammsaar).

Tähelepanuväärne on selle kombe kestmine Lätis ametlikus keeles.

Lätlastel peab mehe nime lõpp olema -s, et saaks õigesti käänata. Reeglid on üksnes s-iga lõppevate meessoost sõnade kohta. Omastavas asendub nimelõpp s tähega a.

Näiteks Tõnis Paltsi kohta ütleme Eestis härra Palts.

Lätis peaks väljenduma Palta kungs. (kungs ‘isand, härra’, palts ‘veelomp’).

Seega on meie tuntud inimene lätlastele Lombi-isand.

Või Mailis Repsi perenime juhtum (reps ‘räpp kui muusikastiil, e häädub ä-na’).

Kui mees on Reps, peaks naine olema Repa, (repa ‘naeris’ vene keeles).

Viisakusvormides mees vastavalt Repa kungs ‘räpi-isand’ ja naine Repas kundze ‘räpi-emand’.

Ka võrukeelne Uma Leht on hakanud inimesi vanamoeliselt nimetama: Võro liinapää Tuliku Ülo, Misso jahiseldsi esimiis Sulõ Aimar, luvvamiis Ruitlasõ Olavi. jne.

Kalevanlinn

Eesti pealinna kunagine nimetus venelaste jaoks oli Kolõvan (ehk Kalevan). Tegu on soome omastavas käändes –n lõpulise sõnaga Ilmselt on ära jäänud nime teine pool, tõenäoliselt –linn. Kas nimetusele Taani-n-linn eelnes Kalev-an-linn?

Eestlased ei tea, mis on Alu nii kohanimes Alutaguse kui ka paljudes perenimedes. Tegelikult on ka Kalev üsna kauge ja tundmatu.

Isegi  “Kalevalas” on Kalevit nii vähe.

Nimetus Tallinn ning eepos “Kalevipoeg” on selles mõttes sarnased, et kirjeldavad üksnes Kalevi või kalevite järgset aega.  

Helger Aaresild

Доказательство. Старые фамилии образовывались с помощью притяжательных прилагательных. К словам, кончающимся на букву –а или –я, добавлялся суффикс  -(и)н. Намример: Бусыга — Бусыгин, Ерёма — Ерёмин, Илья – Ильин.

Рассмотрим образование фамилии Путин от обратного.

Есть ли  такие слова как пута или путя?

На первый взгляд таких слов вроде нет.

Но если более подробно рассмотрим  ряд однокоренных слов, то найдем  слово путы во множественном числе. 

В новом толково-словообразовательном словаре Т. Ф. Ефремова дается значение слова путо так: 

Путо ср. 1) Сеть из толстых бечевок, которую накладывают сверху берлоги при охоте на медведя. 2) Ременная или веревочная связь, соединяющая части молотильного цепа. 2. ср. Нижняя часть ноги лошади (между щеткой и копытом).

Но решающим фактором в нашем случае является то, что слово путы  склоняется по типу слова рыбы. К этому можно еще добавить, что существует в действтельности множество фамилий, оканчивающихся на буквы –ин, которые сформировались на базе слов ср.рода Колчин, Древин, Селин т.т.д.

Отсюда и следует вывод, что основой для образования фамилии Путин является значение слова путо или путы.

Множественное число от  ряда слов ср. рода образуется с помощью окончания -я: дерево – деревья, звено – звенья. В принципе и слово путо во множественном числе могло бы образовываться по этой схеме: путо – путья, но почему-то стали пользоваться словом путы. Интересно, что в прошлом встречается историческое лицо с именем Путята, который отличался особой хитростью и находчивостью в военных делах.

Путята

Путята был тысячником при великом князе Владимире Красно Солнышко. В 990 году подавлял мятеж противников крещения в Великом Новгороде.

Против Киевского епископа Иоакима и его проповедей горожан настроили волхвы. Люди особенно разозлились после того, как была разрушена и выброшена в реку Волхов святыня язычества, статуя бога Перуна.

Река Волхов делит город Новгород на две части. Левобережная, западная часть (Людин конец) более древняя и там проживало коренное население чудь. Там и находился первоначально исторический центр города. На правом берегу был рынок и там же проживали купцы. В основном там жили славяне и эта восточная  часть города звалась Славянский конец.

Свои проповеди Иоаким читал на рыночной площади в Славянском конце. Епископа охраняли войска князя под руководством Добрыни. Эти войска подчинялись киевскому князю.

На внутренней вече местной властью было принято решение не допустить Якима в центр города и с этой целью был разрушен мост между западной и восточной частью. Местный тысячник Угоняй отправился к дому Добрыни, который оказался  на территории западной части города. Дело  в том, что Добрыня был долгое время посадником города Новгорода и имел там собственность. Они сожгли дом Добрыни вместе с его женой. «Лучше нам умереть, – кричал Угоняй, – чем дать богов на поругание».

Вначале Путята хотел уладить все по-хорошему. Но после таких событий он понял, что уговоры не помогают, отдал приказ приготовить лодки и выбрал полтысячи ратников из приведённых с собой ростовских полков. Он подготовил настоящую военную диверсию.

Ночью переправился через Волхов выше крепости и вошёл в город. Новгородцы поздно сообразили, что ошиблись, приняв ростовцов за своих воинов.

Путяте удалось схватить Угоняя и других новгородских ратников и незаметно переправить их на восточную Торговую сторону.

Когда весть о случившемся дошла до новгородцев, они в количествеве пять тысяч человек ринулись на обидчиков.

Путята выдержал их натиск до рассвета, а утром на подмогу к нему пришёл Добрыня с дружиной.

Чтобы отвлечь новгородцев от сражения, киевляне подожгли их дома. Убежав спасать свое имущество, новгородцы оставили поле боя. После этого ничто уже не мешало Путяте и Добрыне открыть путь для христианских проповедей Иоакиму и крещения непокорных новгородцев.

С того для люди стали говорить про новгородцев, что они крещены  «мечем Путяты и  огнем Добрыни».

Спустя век в 1113 году опять  военачальник по имени Путята был в центре острых событий. Умер киевский князь Святополк и надо было выбирать нового князя. Возникли споры о наследниках. Предполагается, что сам Владимир Монамарх распустил слухи, что Путята поддерживает ненавистных сыновей Святополка. Люди вышли на улицы с топорами и вилами. С первым порывом гнева они сломали и разграбили дом Путяты. А затем пошли грабить еврейских ростовщиков и других богачей. В это время в Киеве был целый квартал еврейских  зажиточных торговцев.

Вся знать до смерти была испугана. Не было  больше времени рассуждать о правах наследства. Эта знать обратилась напрямую к Монамаху с просьбой восстановить в столице порядок.

Helger Aaresild